„Olin täitsa sassis, karjusin ja nutsin kui ema nägin ning läksin vanaema juurde mõneks ajaks.“

Mõnedest elulooseikadest rääkimine või mitte rääkimine võtab Anu kukalt sügama, sest lähedaste hoidmiseks oleks parem neist vaikida, aga kuidas ausa eluloo jutustuse juures kõrvale jätta valu, nihked, traumad, mis sinust selle on teinud, kes sa oled? Kui Anu oli saanud 14aastaseks, abiellus ema uuesti, kuid kahjuks Anu suhted kasuisaga ei klappinud, selles oli oma osa nii mehe viinakuradil kui vägivaldsel iseloomul. „Seal oli veel nüansse, aga las need praegu jääda, ma ei ole valmis neist rääkima,“ ütleb Anu. „Ma ei saa end päris alasti ka kiskuda.“ „Kui sa oled teenager, ei ole see sinu jaoks kõige mõnusam moment saada uus pereliige. Tundus, et oleks lihtsam kodust kaduda ja seda ma ka sageli tegin. Aga kuhu sa ikka lähed, parki põõsa alla või? Vanaema juurde? Lõpuks lähed ikka koju,“ ütleb Anu.